Muusiku ja kunstnikuna edukat karjääri tegev Lepatriinu (Triinu Paomets) hindab kõrgelt seda kui inimesed üksteisest hoolivad tegude ja mitte pelgalt sõnade kaudu. Ta meenutab, kuidas üks hetk temaltki otsustavust ja võõra inimese abistamist nõudis.
„Oli rahvarohke kevadpäev Balti Jaamas. Minust pisut eemal kukkus üks vanem naisterahvas tikksirgelt selg ees maha ning lõi pea tugevalt vastu asfalti ära. Peahaavast hakkas verd voolama,“ meenutab ta.
„Oleks ma natukene kiiremini reageerinud, oleksin saanud ta kinni püüda. Jooksin vanaproua juurde ja aitasin istuli. Hoidsin teda teadvusel ja ootasime koos kiirabi ära, kes kannatanu üle võtsid,“ räägib Lepatriinu.
Tahtmist aidata peab ta loomulikuks, aga ootamatusteks võiks paremini valmis olla: „Me võiksime pisutki rohkem õppida erinevates olukordadest teiste ja ka enda abistamist. Natukene rohkem teadlikust, see päästab elusid.“