Toni Sukles õppis mõne aasta eest Inglismaal Coventry linnas. Üks öö sööbis talle mällu igaveseks.
Paar aastat tagasi jõudsin ühel külmal aprilliööl koju. Kell oli saamas neli hommikul. Tulin sõbra juurest Marveli filmimaratonilt. Magama sättides kuulsin õuest oigamist.
Alguses arvasin, et tegu on mõne loomaga või istub keegi veel aias õues või viskab lihtsalt nalja. Sellist asja juhtub Coventrys tihti ning samuti liigub öösiti linna kohta üllatavalt palju loomi ringi. Mida edasi, seda tüütumaks heli muutus ning lõpuks läksin aeda uurima, millega tegu. Aias sain aru, et heli tuli hoopis maja eest.
Aknast uudistades nägin teisel pool teed vastasmaja ees midagi maas lebamas. Pimedas tundus, et tegu on vaibaga, kuid akent lahti tehes veendusin, et heli tuli just sealt. Panin riidesse ning läksin õue vaatama, millega tegu… Šokk, tegu oli inimesega! Täiesti alasti naine lebas kõhuli vastasmaja ees.
Jooksin uuesti tuppa ja haarasin oma teki ja telefoni. Kattes teda tekiga püüdsin aru saada, mis oli juhtunud. Ainus, mida daam korrutas, oli et nad olid teda siia lebama sundinud ja tuppa ta minna ei tohi. „Kes on nemad?“ uurisin mina. „Lihtsalt nemad,“ vastas ta selle peale ning jäi seda korrutama.
Ta oli šokis, kutsusin kiirabi. Ilmselt minu hääle peale tulid ka minu kõrvalmaja pensionäridest naabrid uudistama, mis juhtunud oli ning aitasid prouat rahustada. Nad olid samuti heli kuulnud, kuid ei julgenud välja uurima minna ning aknast ei näinud nad midagi. Kostsid, et kunagi olevat niimoodi majja tungitud.
Minu käitumises oli võibolla eestlase sinisilmsus välismaa suhtes, aga Coventry pole tegelikult praegu enam kunagine „metsik lääs“, mis ta 80ndatel tõesti oli. Naabrinaine selgitas, et tegu on skisofreenikuga ning selliseid kurbi episoode on tal ka varem olnud. Hiljem selgus, et hääled olid tal öösel käskinud ennast paljaks võtta, maja lukku panna ning ukse ees paljalt maas lebada. Kiirabi saabudes, andsin prouale teki asemel oma hommikumantli ning naabritega veel paar sõna vahetades, sammusin tagasi magama.
Üks mõte on mu peas siiamaani. Kui ma ei oleks aeda uurima läinud, kust heli tuleb või ma oleks sellele vaatamata magma jäänud, oleks proua ilmselt ära külmunud. Samuti jäid meelde naabri sõnad, et nad olid kuulnud, kuid ei julgenud appi minna. Kas nii võib ka minuga juhtuda, kui mingi õnnetuse pärast peaksin abi vajama (koputan vastu puitu, et nii ei läheks)?
See mälestus on minuga siiani. Loo õppetunniks on ilmselt see, et kui kuulete midagi, näete midagi, mis võiks olla hädas inimene, siis minge ja veenduge, et temaga on kõik korras ja vajaduse korral osutage abi.
Loomulikult tasub ka kindlaks teha, et olukord on teile turvaline, kuid ma arvan, et hilisem teada saamine, et oleksite saanud inimest aidata, kuid te ei teinud seda oma mugavusest või hirmust, on üks jubedamaid asju, mis juhtuda võib.
Mis prouast edasi sai, ma tegelikult ei teagi. Väljas ta ka varem ei käinud ja tänaval me rohkem kunagi ei kohtunud. Igatahes on tal nüüd päriseks olemas üks soe ja pehme valge hommikumantel.