Kunstnik Marko Pikkat meenutab, kuidas vaid silmanurgast märgatud „tomp“ osutus lõpuks eluohtlikus olukorras olevaks inimeseks.
„Elasin aastate eest Tallinnas Uus-Sadama tänava kortermajas. Ühel pimedal, lumisel ja libedal talveõhtul koju minnes märkasin silmanurgast, et naabermaja kõrval on miski hunnik või tomp. Pisut nagu oleks liigutanud ka.“
„Läksin majja, aga ikkagi kripeldas ja püüdsin trepikoja aknast vaadates aru saada, millega tegu. Tomp liigutas! Tagasi õue minnes selgus, et maas vedeles kontaktivõimetu meesterahvas. Suure pusimise ja hädaga sain ta jalule ning lõpuks suutis ta ka rääkima saada.“
„Tuli välja, et tegu oli kõrvalmaja naabriga. Aitasin tal koju jõuda ja õnneks lõppes kõik hästi. Pime ja lumesajurohke öö oli algamas ning varsti poleks vist keegi teda enam märganud. Ma ei taha mõelda, milline oleks selle mehe saatus siis olnud.“
„Tegelikult on väga lihtne oma argised kiirustamised korraks unustada ja kedagi aidata. Mõnikord tundub inimestele, et nende kiirustamine on nii tähtis, et ka inimlikkus kipub kaugele selja taha jääma.“