Ansambli Svjata Vatra juht Ruslan Trochinski räägib, kuidas tavalisest hetkest võib väga kiiresti saada kriisisituatsioon.
JAANIPÄEV
Tähistasime torupillimängija Juhan Suitsu juures jaanipäeva ning nagu siinkandis kombeks, suure ja vägeva lõkkega. Elumajast oli lõke piisavalt kaugel, aga aidast ilmselt mitte, sest tuul hakkas sädemeid selle eterniitkatusele puhuma.
Tegin parajasti Svjata Vatra jaoks fotosessiooni, ikka poolalasti, leekide taustal. Teised olid saunas. Siis hakkasin äkitselt pauke kuulma. Arvasin esialgu, et tore, nüüd algas ka jaanipäeva ilutulestik. Tegelikult paukus põlev eterniitkatus ning peagi jooksid saunast paljad mehed karjudes: „Põleb!“. Helistasime 112 ja asusime aidast asju päästma. Paanikas ei ole otsustusvõime just parim ja nii haarasin esimese asjana tühja õlletünni. Järgmisena jooksin välja väga vana ja räämas lastevankriga.
Viimane asi oli juba olulisem – täis gaasiballoon, mis tulle jäädes oleks väga ohtlikuks osutunud. Seejärel asusime voolikuga kõrvalmaja jahutama, sest ait põles juba suure leegiga. Päästjaid ootas ees kari paljaid, mustade nägudega ähmis mehi. Õnneks keegi viga ei saanud.
GRILL
Istusin kodus Viljandis oma ridaelamuboksi terrassil kui märkasin lähistel tumedat suitsu. Suits kerkis sama ridaelamute rea otsast. Kiirustasin vaatama ja keegi oli jätnud oma grilli järelvalveta. Grill oli süttinud ning süüdanud lähedal oleva puitkonstruktsiooni. Kedagi polnud näha ja asusin ise kiiresti tegutsema. Kustutasin grilli ja lammutasin puitkonstruktsiooni kui ka peremees välja ilmus. Koos saime hullema ära hoitud ning grillija pääses pigem ehmatusega.
Mõlema loo puhul õppisin, et hädaolukorras tuleb kiiresti reageerida. Aga kiirusele lisaks peab reageerimine olema teadlik. Ennast ei tohi ohtu panna! Esimesena tuleb mõelda sellele, kas kellegi elu on hädaohus ja siis vaadata, kuidas hullem ära hoida. See kõik vajab natuke eelnevat läbimõtlemist või veel parem – harjutamist.